Kauplemiskaartide pakid tuleks liigitada hasartmängudeks, väidab ekspert Leon Xiao

Piir kogumise ja hasartmängude vahel muutub kauplemiskaartide turu arenedes üha õhemaks. Hongkongi linnülikooli abiprofessor ja King’s College Londoni külalisteadur Leon Y. Xiao väidab, et praegused regulatiivsed raamistikud ei suuda nende muutustega sammu pidada. Kuna tooted muutuvad kallimaks ja kõrge väärtusega „tagaajamis“-kaardid juhivad spekulatiivset käitumist, ei ole kauplemiskaartide traditsiooniline vaade lihtsa mänguasjana enam jätkusuutlik. Xiao uuringud näitavad, et paljud neist toodetest vastavad juba hasartmängude juriidilistele definitsioonidele paljudes jurisdiktsioonides.

Läbipaistvus jääb tööstuse keskseks probleemiks. Ajakirjas Journal of Behavioral Addictions avaldatud uuringus uurisid Xiao ja tema meeskond erinevate kogutavate kaartide mängude pakendamist ja avalikustamist. Leiud viitavad süsteemsele tarbijateabe puudumisele, mis oleks reguleeritud kasiinosektoris mõeldamatu. See järelevalve puudumine võimaldab tootjatel müüa alaealistele kõrge panusega juhuslikke auhindu ilma teiste panustamisvormide jaoks nõutavate kaitsemeetmeteta.

Arvud ja faktid

Xiao empiiriline uurimistöö hõlmas 50 füüsilise kauplemiskaardimängu ja kogutavate spordikaartide pakendi analüüsi. Tulemused olid vapustavad: 80% pakenditest ei esitanud pakendil tõenäosusest teateid. Ülejäänud 20%, mis teavet andsid, olid sageli puudulikud, raskesti leitavad või potentsiaalselt eksitavad. Otsustava tähtsusega on see, et ükski pakend ei avalikustanud konkreetse tõenäosuse saavutada iga üksikut kaarti komplektist. See andmete puudumine muudab tarbijatele informeeritud finantsotsuste tegemise võimatuks.

Xiao määratleb hasartmängud lihtsal viisil, mis vastab paljudes piirkondades kehtivatele juriidilistele standarditele. Ta ütleb:

"Kaardipakid peaksid moodustama hasartmängud nii terve mõistuse definitsiooni kui ka juriidilise definitsiooni alusel, kuid reguleerijad ei täida hasartmänguseadusi korralikult."

Ta juhib tähelepanu sellele, et veebipõhise kaardi „murdmise“ ja „taaspakendamise“ kasv – kus tarbijad maksavad osa kellegi teise avatud kastist – viib tegevuse veelgi lähemale tavapärastele hasartmängudele. Need vormid hõlmavad sageli suuremaid finantsistandeid ja kannavad suuremat pettuse riski võrreldes tavaliste pakendite jaemüügist ostmisega.

Taust

Kogutavate toodete turu „hasartmängustamine“ on tingitud mitmest tegurist, sealhulgas nõudluse kasvust pärast Covidi pandeemiat. Kuna hobbiesse voolab rohkem raha, eriti täiskasvanud kollektsionääride poolt, on tootjad tutvustanud kallimaid „kollektsionääride väljaandeid“ ja üliharuldasi kaarte. Kuna neid kaarte saab hõlpsasti kaubelda või müüa kolmandate osapoolte platvormidel, on neil selge reaalne rahaline väärtus. Enamiku praeguste seaduste kohaselt on raha panustamine auhinna võimaluse eest rahalise väärtusega hasartmäng, kuid seda ei rakendata kaarditööstuses.

Miks see on oluline Saksa mängijate jaoks

Saksamaal reguleeritakse hasartmänge rangelt 2021. aasta osariikidevahelise hasartmängude lepingu (GlüStV 2021) alusel. Litsentseeritud operaatorid peavad järgima ranget mängijakaitset, nagu LUGAS kesksüsteem ja 1000-eurone igakuine sissemakselimiit. Kuna aga kaubeldavaid kaarte ei liigitata praegu Saksamaal hasartmängudeks, siis need kaitsemeetmed neile ei laiene. See tähendab, et Saksamaa tarbijad, sealhulgas alaealised, saavad kulutada piiramatult kaardipakkidele ilma GGL-i (Gemeinsame Glücksspielbehörde der Länder) sekkumiseta. Kui regulaatorid järgiksid Xiao nõuandeid, peaksid kaardimüüjad tulevikus võib-olla kehtestama vanusekontrolli ja kululimiidid, mis sarnanevad litsentseeritud online-kasiinodes leiduvatega.

Mida see tähendab GGL-i litsentsiga kasiinode jaoks

GGL-i litsentsi omavate operaatorite jaoks loob hasartmängutaoliste toodete reguleerimata jätmine ebavõrdsed tingimused. Samal ajal kui kasiinodele kehtivad ranged läbipaistvusnõuded ja kõrge maksustamine, tegutseb kogutavate kaartide tööstus sarnaste psühholoogiliste mehhanismidega, kuid ilma regulatiivsete kohustusteta. Kaardipakkide liigitamise suunas liikumine hasartmängudeks võiks viia ühtlustatud turuni, kus kõikide finantsriski ja juhusliku õnne hõlmavate toodete suhtes kehtiksid samad kõrged tarbijakaitsestandardid. See tooks lõppkokkuvõttes kasu kogu mängutööstuse terviklikkusele.